Oled kindlasti kuulnud vanasõna “terves kehas terve vaim”, eks? Aga kui tihti me päriselt mõtleme sellele, mida see meie laste jaoks tähendab? Tõde on lihtne – värske õhk, päike ja liikumine on lastele nagu supervitamiin, mis aitab neil kasvada tugevaks, rõõmsaks ja rahulikuks.
Kui lapsed saavad regulaarselt õues liikuda, areneb nende keha ja meel käsikäes. Jooksmine, turnimine, puude otsa ronimine või lihtsalt pargis mängimine treenib motoorseid oskusi, parandab tasakaalu ja tugevdab lihaseid. Aga see pole veel kõik – nende immuunsüsteem saab tänu õues veedetud ajale lisaannuse vastupidavust, uni muutub sügavamaks ja rahulikumaks ning närvisüsteem saab vajaliku taastumise.
Tänapäeva lapsed elavad maailmas, kus infomüra, kiire tempo ja ekraanid võivad neid sama palju kurnata kui täiskasvanuid. Seetõttu ongi loodus üks parimaid stressileevendajaid – see maandab ärevust, annab võimaluse lihtsalt olla ja lubab lastel kogeda vabadust, mida siseruumides ei leia. Jep, ka lapsed “stressavad” ja seda rohkem, kui me arvame!
Miks sina oled võtmetegur?
Aga nüüd aus küsimus: kuidas lapsed üldse õue saavad? Enamasti ikka koos vanematega. Laste jaoks on kõige tugevam motivaator eeskuju. Kui lapsevanem valib nädalavahetusel jalutuskäigu asemel Netflixi või telefonis scrollimise, siis on üsna loogiline, et laps teeb sama. Aga kui vanemad haaravad seljakoti ja snäkid, üleskutsega hakata sättima õue poole, on palju suurem tõenäosus, et ka laps hakkab seda loomulikuks pidama.
Täitsa vabalt võiks igas peres olla oma väike õues käimise traditsioon. Las lapsed ise planeerivad (st annavad vihje), kuhu minna – see kinnitab, et nad on osa otsustusprotsessist.
Ja mis kõige tähtsam – see ei pea olema mingisugune mitmetunnine Ikla-Oandu sats. Täiesti vabalt võib see olla kodulähedane jalutus. Käige näiteks jala poes, aga tehke seda mööda teistsuguseid tänavaid kui tavaliselt. Või minge hoopis naaberasumisse ja avastage, kuidas seal elu käib. Väikesed sammud, suured teod – oluline on liikumine ja koosveedetud aeg, mitte see, kui pikk see retk on.
Mine metsa!
Mets ei pea samuti olema pime ja suur põlismets kuskil kodust kaugel. Mõnus metsatukk või salu annab metsase tunde juba küll edasi. Nüüd sa võib-olla mõtled: “Aga kuidas teha nii, et metsas käimine oleks lastele põnev, mitte tüütu jalutuskäik?” Vastus on lihtne – põnevus ja eduelamus peavad olema osa igast retkest.
Kas oled kunagi proovinud koos lastega lõkke peal süüa teha? Vahukommide küpsetamine, vorstide grillimine või isegi pannkoogid pannil – see on elamus, mida laps mäletab kaua. Samamoodi töötavad metsamängud nagu aardejaht, peitus, loomade jälgede otsimine või kasvõi vana hea „pilveloomade“ leidmine. Kui lisad juurde pisut seiklust, näiteks väikese silla ületamise või uue metsaraja avastamise, tekib lapses see “wow”-tunne, mida nad tahavad ikka ja jälle kogeda.
Oluline on ka see, et laps tunneks end metsas tegijana – lase neil olla matkajuht, valida teekond või aidata lõkke süütamisel. Kui neil on tunne, et nad saavad hakkama, siis tuleb ka edutunne, mis kutsub neid ikka ja jälle loodusesse tagasi ja kasvatab iseseisvust.
Nii lihtne see tegelikult ongi. Rohkem loodust, rohkem liikumist ja rohkem kvaliteetaega koos. Meie asi lapsevanematena on anda oma lastele see kingitus – rõõm tunda end vabalt, rahulikult ja tugevana.
